Vastlapäev ja sõpruseterad

Esmaspäeva hommikul ootas lapsi üllatus. Räpinast oli saabunud postipakk. See sisaldas aedhernesortide "Valma" ja "Erme" seemneid.
Nüüd vajakiiresti  kastid mullaga täita, seemned mulda pista ja suurt hernesaaki ootama jääda. Või siiski mitte?
Uurisime külvikalendrit ja otsustasime oodata kolmapäevani. See siis vilja-päev. Ega me ju juuri või lehti kasvatada soovi, ikka herneid.
Aga hernesteta saa. Teisipäeval, hoolimata lumevaesusest, tegime hobuvankris paar kiiremat tiiru vastlasõitu ümber lasteaia ning lõunasöögiks pakuti laste lemmikut, hernesuppi. Küll maitses hästi!
Kolmapäeva, lasteaia sünnipäeva hommik oli kibekiiret tegutsemist täis. Seemneterad vajasid uurimist. Nii me neid vaatlesime, võrdlesime, loendasime ja jagasime. Jagasime hulkadesse "Ermed" ühte, "Valmad" teise, need mis likku, need mis kuivalt külvata vaja. Tegutsemist jagus kõigile väikestele sõrmedele.
Pärast kosutavat lõunaund oligi aeg külvikastid mullaga täita ning lauale tõsta.
Üks kast sai "Valmadele", teine "Ermedele". Ühte ritta leotatud, teise leoatamata seemneterad. Igale külvipulgaga vajalik sügavus ja teisest sobilik kaugus välja mõõdetud.
Ikka pulgaga auguke ette, terake sisse ja näpuga mulda peale. Parajalt toasooja veega kasta ja .....
... jälle oodata.

Mõista, mõista mis mul peos?

Mis likku, mis mitte?

Mõõtmine on tähtis töö!

Nii me siis ootame, uudishimulikud pilgud aeg-ajalt kasvukasti piiludes. Neljapäeval .... ei midagi, reedel samuti mitte. Ehk midagi uuel nädalal?
Seniks aga mõnusat sõprusetera kasvatamist!
Kristi